Kallid sõbrad. See postitus on teile sõbrapäeva puhul. Sõbrast. Aasta oli 1989 /kui kooli trepist üles minnes sind ma riivasin/. Tegelikult ei riivanud, uhke teismelisena lõin pea selga ja astusin lõdvalt mööda (endal süda värises sees:-)). Läksin esimest päeva uude kooli, gümnaasiumi esimesse klassi. Juba eemalt nägin, et koolitrepil seisavad vanemate klasside poisid. Kõige ees üks tagis ja lõhkistes teksades kutt (oksad laiali:-)), kes võttis uustulnukaid vastu valjuhäälsete kommentaaridega. Ma ei mäleta, mida ta mulle ütles, aga tean, et sel hetkel tundsin teismelisele kohaselt, et minu pärast võib ta vabalt end seal samas põlema panna. Ma küll kommentaare ei mäleta, aga seda mäletan küll, et jalas olid mul kitsad mürkrohelised velvetid (huvitav mälestus) 🙂 Ja vaatamata sellele, et meie esimene kohtumine koolitrepil just kõige südamlikum polnud, said meist õige pea suured sõbrad. Sõbrad selle kõige mõnusamas tähenduses. Tollel ajal oli Terminaator sama laps kui me ise. Lauludeks Söemägede Poisid, Teel Ära jt. Ja see oli üks väga lahe aeg! Ning kuigi me kohtume tänasel päeval 100 korda harvemini kui tol ajal (võib täitsa olla küll nii, et kui tookord nägime iga päev, siis nüüd üle 100 päeva..), ei ole mul tunnet, et aeg üleüldse edasi oleks läinud. Aga hoopis pildistamisest tahtsin kirjutada. Tegelikult oleks nende piltide avaldamise aeg ideaalis pidanud olema 21. august 2012, aga nende iseendale tegemistega on juba kord nii, et kui kõik muu (ja natuke veel peale) tehtud on, siis saabub ka iseendale tegemise aeg. Ja ausalt öeldes tuleb ka siis seda võtta. Päris ise ei saabu midagi.. Ühesõnaga. Oo värviline valgus! Ma olen eelmises elus kindla peale videodiskor või vähemalt valgustaja olnud:-) Mõtlen tihtilugu heldimusega selle möödundaastase Estonias pildistamise peale. Kogu see valgus ja liikumise ilu ning selle jäädvustamise keerukus.. Ning siis ühel päeval mõtlesin välja, kus ennast sarnaselt proovile saan panna! Vajan vaid üht korraliku valgusshow'ga rock kontserti! Ja täiesti juhuslikult tabas see mõte mind vahetult enne Valgus Kõnnib Kadriorus festivali. Ja siin astubki mängu minu sõber Jaagup. Muidugi polnud tal midagi selle vastu, et minuga tunnikese lava jagada ja nii see teoks sai. Ma ei tahtnud aga niisama pildistada, vaid mul oli kindel eesmärk kasutada vaid laval olevat valgust. Korraks mõtlesin, et jätan välgu päris koju. Aga nii julge ma siiski ei olnud, sest kuna kontsert toimus ööpimeduses, siis ei kujutanud ma üldse ette, mis mind ees ootab. Jassiga leppisime kokku, et mina saan pildistamise rõõmu ja tema pildid ehk et win-win. Ja nii ta sündis, ainult iseendile. Esimesed kaadrid tegin helipuldis, üleval valgusemeeste juures. Kui oleks tahtnud kontserti vaadata, siis sinna oleks võinud jäädagi, äärmiselt priviligeeritud paik. Korraks sattus seal mu kõrvale keegi fotograaf mingi väljaande juurest (no Spordileht see ei olnud.. äkki siis Õhtuleht). Toetasime oma kaamerad samale torule ja vaatasime ühtmoodi mureliku näoga pärast iga klõpsu displayd. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja küsisin, mis seaded tal on. Saades teada, et sama s…d, oli süda rahul ja meel muretu! ISO 4500, ava 2,8 ja säri siis selle järgi mida valgusemees parasjagu lavale andis.. No eriti ei andnud. Kuna Jaagup on väga liikuv inimene, siis minu kõige suurem dilemma tol õhtul oli, et kas peaksin kasutama Av või Tv programmi. M'iga ei hakanud üldse üritamagi, sest valgusemehed olid Jaagupist veel kiiremad ja minul sõrmed külmast kanged. Mäletan seda Estonias kruttimist küll, pärast oli nimetissõrme all vill:-) Aga tegin siis nii ja teisti ja tagantjärgi võin öelda, et Tv oli kavalam valik. Aga näiteks kontrabassiga Henno puhul võib ka vabalt Av'd kasutada. Ühel hetkel hakkas helipuldis nii külm, et astusin alla rahva sekka. Lava eest pildistada ei saanud, sest lava oli nii kõrge, et ma oleks pidanud turvamehe kukil olema, et see õnnestuks. Kuna mul oli mingipärast seljas aga kleit (tõeline reporterfotograaf), siis ei hakanud isegi küsima 🙂 Samas tundsin ikka kohutavalt puudust, et näeksin bändi eestpoolt ja mitte ainult külje pealt.. Pärast FB'st nägin, et see sama Õhtu- (või whatever-)lehe kutt oli saanud eest kaadreid küll, sest tema ulatas. Tõstis kaamera pea kohale ja vajutas. Rahvast oli nii kohutavalt palju, et tornist alla jõudes ei olnud ma väga kindel, et lavale tagasi jõuan. Arvan, et ma ei liialda, et seal oli tuhandeid inimesi.. Aga kõik läks hästi ja laval sattusin veelkord ühe päris fotograafi kõrvale. No selles mõttes päris, et õhtuks välja saadetud kindlaid kaadreid tooma. Vanem mees. Ja nagu teised korralikud fotograafid, siis välk ilusti peal. Ja muudkui laksis. Mul oli nii kahju seda vaadata, sest valgus oli ülivinge ja need välk-näkku teravad pildid võivad ju korrektsed vaadata olla, aga kuhu jääb mängu ilu? No tema vaatas mind sama kahetseva näoga – tõenäoliselt mõtles, et ma olen möödunud sajandist, et ilma välguta laval olen. Aga no ma ei saanud ju, mul oli p r o j e k t (ja tagantjärgi võin öelda, et teeksin iga kell samamoodi, jätaks välgu lausa koju, et kiusatust ei tekiks). Igatahes ohkas ta südamest ja kergendatult kui kontserdi lõpupoole üle lava telki lippasin ja välguga tagasi olin. Mulle tundus mingipärast, et pean mõned kaadrid siiski kindla peale teravad ka tegema. Mis sest, et ma julgen Jassile öelda küll, et oi ups, kahjuks ei tulnudki midagi välja:-) Aga no mõne pildi oleks ju ilus ikka anda. Igatahes mulle tundub, et nii ilusa valgusega kontserdil on täiesti kuritegu välku lasta, seda enam et automaatrezhiimis ja põrgatada ka kuskilt pole. See võtaks ikka kolmveerand fiilingust maha. Või vähemalt ei tule see minul nii välja, et pool loomulikust valgusest kaduma ei läheks. Ma olen muidugi tuntud välguvihkaja ka ja seepärast pole mul ka head välgukasutamiskogemust ja -nippe. Nii ma siis klõpsisin, tantsisin ja laulsin kaasa ning mõtlesin, et võiks vabalt titade vahele rock kontserte pildistada 🙂 Lava oli suur ja kuna ma võisin käia igal pool, siis oli see ikka puhas fun. Korraks astusin isegi üles trummipoodiumile (trummar läks sel hetkel küll ise alla:-)). Ja see, et ma teletoruga nad kõik peale sain oli täitsa ime. 
