Olen uute alguste inimene. Mulle tohutult meeldivad muutused. Mitte, et ma neid otseselt oma ellu otsiks, aga võtan nad kõik rõõmu ja põnevusega vastu! 2019. aastal ilmus mu töisesse ellu uus pildistamissuund – fine art lasteportreed. Kas see tuli sellest, et mu enda lapsed on saanud vanemaks ja ma kasvan koos nendega või soovist midagi uut õppida, ühel päeval oli see lihtsalt kohal.
Minu eeskujud ja iidolid on peamiselt Inglismaal ning Hollandis ja ma olen ennast väga pikkadeks tundideks unustanud nende töid imetlema. Olen saanud tohutult inspiratsiooni ning lugenud ja vaadanud pea 100 tundi õppematerjale. Mai kuus lähen ühe oma lemmikfotograafi juurde Barcelonasse workshopile.
Paljud mu pisikesed kliendid, kes kasvavad ju koos minuga (esimesed lapsukesed, keda pildistasin, on tänaseks juba 11 aastased!) on küsinud, kas nemad saaksid ka portreepilte. Tunnen aga, et hetkel teen seda siiski vaid iseendale. Nii õppimisprotsessi mõttes, et veidi areneda ja kujuneda, et leiaksin üles selle enda joone ja kujundaksin oma käekirja.
Iseendale on hästi mõnus pildistada! Usun, et seda seisukohta jagavad kõik fotograafid! Teed, mida tahad ja kuidas tahad, kui vaja, siis mõtled ümber ja teed hoopis teisti kui algselt plaanitud.
Nendel piltidel on üks äärmiselt tore leegitsev kamp tüdrukuid ja kasse! Kui sain ühelt emalt kirja tema punase peaga tütrekese kohta, mille lõpus ta nii muuseas märkis, et neil on lisaks ka seitse punast kassipoega, siis pidin tooli pealt maha kukkuma! Selline vedamine saadab vaid tõeliselt uusi alguseid!
Kui kogu see vahva kamp stuudiosse jõudis, siis sain paraja üllatuse osaliseks. Olin teinud oma peas plaani, et panen need 3 kuu vanused kassipojad oma pisikese perenaise peale ronima. Lähemal vaatlusel selgus, et olin jätnud arvesse võtmata ühe olulise pisiasja, nimelt oli tegemist maine coon tõugu hiigelkassikestega, kes kolme kuu vanuselt on suuremad kui tavalised täiskavanud kassid. Orienteerusime kiirelt ümber. Peamiselt tegelesime kasside stuudiost otsimisega ning taustale tõstmisega! Mul oli palju abiväge – emad-isad, jumestuskunstnik Reelika Selirand, minu õde Triin, kes tegi sellest tohuvapohust laheda making of video.
Suur plaan oli saada pildile kõik seitse kassi korraga. Kahjuks õnnestus see alles mitme nädala pärast 🙂 Vaatamata sellele, et andsime kõik endast parima, selgus piltide ülevaatamisel, et ühelegi ei õnnestunud jäädvustada kõiki korraga. Ikka oli üks kassipoeg puudu! Ühel päeval jälle pilte läbi vaadates hüüatas mu selja taga seisnud tütar: “Aga emme, sellel pildil ju on seitse!”. Ja tõepoolest ühel pildil olidki kõik seitse ilvesepoega oma pisikese perenaisega! Kust see seitsmes tagantjärgi arvutiekraanile hüppas, see jäigi saladuseks!
Tore videomeenutus sellest fotosessioonist, autor: Triin Ülesoo