Kallid emad. See lugu on teile. Juhtus see minuga umbes kaks aastat tagasi ja olen sellest kunagi ka kuskil juba kirjutanud. Aga täna öösel, vastu Emadepäeva, meenus see mulle uuesti. Soovin seda jagada ka teiega. 
latte ja hakkasin istumiseks kohta valima. Rahva Raamatu sohva on ikka oma 10 meetrit pikk ja ma valin iga kord istumiseks eri koha. Seda ei tee ma mitte sohva vastas olevate raamaturiiulite järgi, vaid olen kohta valides just riiuli poole seljaga. Et siis on huvitav näha, milliste raamatute ette ma istuma satun. No seekord tabas mind esmapilgul täielik ebaõnn – minu ees riiulil olid aforismid ja lasteraamatud! Aforismid!! Ma ei armasta aforisme. Ja no laste teemast oleks tahtnud ka sel hetkel veidi eemalduda.. Keskendusin siis hoopis oma lattele. Aga kõige alumisel riiulil märkasin üht punase kangaga raamatuserva, millele oli kirjutatud “Sinule, ema”. No kui minule, siis seda ma võin ju küll sirvida, mõtlesin ja avasin raamatu, milleks oli Silvia Rannamaa luulekogu emast ja emadusest.. Ja Silvia kõneles.. Minu kui Emaga.. Sellest tänasest päevast.. Emaks olemisest üldse.. Vahepeal ma enam ei näinud, aga pühkisin pisarad ja lugesin edasi.. See vana tark naine ütles mulle näiteks nii: ———————————————————– Las ma ütlen sulle midagi, ema, kes sa võiksid olla mu tütar või tema tütar. Emad, te olete imepuud. Te okstelt nõrgub piima ja mett ja igapäevast leiba. Te olete soojus ja valgus ja varjumahedus. Te olete värav olematusest igiolevasse. Te kannate endas unelembust ja elu kirkust. Teist sünnivad esimesed sõnad ja teod, ka need, millest ükskord saavad viimased. ———————————————————— Üht ütlen sulle, mu laps, alguses kohe: unetud ööd ei ole ohver, sünnitusvalud on naudingu hind, kortsud tulevad nagunii; ka lastetud lähevad halliks, jäävad vanaks ning põduraks, sest elava tee läheb ü l e mäe. ———————————————— Hoidu ohvritest, ema! Ära kiitle ega kaeble nendega. Säästa ennast, et su lapsed säästetud saaksid. Pane rahulikult pidukleit ülle ja mine, kuhu sind kutsuti. Su lastele jääb pidulikust, rõõmuelevil emast mälestus, mis neid elu poole ahvatleb. Aga su rebenenud nööpaukudega kittel, võidunud rinnakumerused, higirandilised kaenlaalused, lohverdavad tuhvlijäänused jalas, su pidetu jooks valikuta ajas paneb neid elu ees hirmu tundma. Su lõhnav peokleit, millesse nad oma innuka näo suruvad, jääb neile pühapäevamälestuseks läbi elu. Ainult olgu su pidu kaunis ja väärigu su laste unistusi! ———————————————————— See oli taevane jutuajamine. Tõeliselt liigutav ning minust sai tänu sellele kindlasti uus ja parem inimene. Ainult, et meeleolu oli veel haavatavam kui ennem. Lõpetasin oma latte ja suundusin märkmikute letti. Mul on pidevalt laud ja sahtlid täis tähtsaid paberilipikuid kuhu on märgitud laste pikkused, raamaturiiuli mõõdud, seinavärvi koodid, väljalaenutatud raamatute nimed ja 1000 muud pere ja kodu puudutavat pisiasja. Ehk et vajasin hädasti üht koduraamatut, kuhu need tähtsad asjad praegu ja edaspidi kirja panna. Ostsingi – ilusa sädeleva helesiniste maagiliste hobustega märkmiku. Aga kuna meie uus koduraamat oli nii ilus, siis oli tema esilehele kindlasti midagi ilusat kirjutada vaja. Ning Silvia jätkas oma juhatust.. Võtsin uuesti “Sinule, ema” kätte, avasin täiesti suvaliselt kohalt ning.. proua Silvia ütles, et kirjuta näiteks nii..: Kui te koos lasteaiast või kustahes mujalt tulete ja jagate omavahel, mida päev andis, ütle talle: aga nüüd lähme KOJU! Just sedaviisi ütlegi: suurte tähtedega ja hõiskamise märk otsas. Lapse kõrv püüab selle kinni ja talletab. ——————————————— Ilusat Emadepäeva kõigile emadele, ka neile, kelle beebid veel alles südames ja mõtetes on!
