Kes seda pikka juttu lugeda ei soovi, siis postituse lõpus leiab näpunäited sünnituse pildistamise planeerijatele! Võite kohe lõppu kerida! Aga lugu on ka tore!
“Jah, ma tulen!” Kuulsin end juba mitmendat korda telefonitorusse ütlemas. Kust ma selle võtan? Kes minu eest räägib? See ei ole reaalne. See pole absoluutselt reaalne! Oli aprillikuu ja mulle oli helistanud üks noor naine Tartust, kes soovis, et jäädvustaksin tema teise lapse sündi. Tartus. “Tulen kindlasti, kui satun sealkandis olema!” Mismõttes satun??? Ma käin Tartus heal juhul üks kord aastas. Kahju muidugi, et nii vähe, Tartu on väga ilus linn.
Aga kiire pilk kalendrisse, et vaadata, millised minu eluolukorrad kattuvad tema sünni tähtajaga.. ja voila! Pean olema 4. ja 5. juulil Tartus lastega esinemisel! See oli kokkusattumus nr. 1. Selleks, et me teineteist veidigi enne tundma saaks ja ei peaks sünnitusmajas tuhude vahepeal tutvuma hakkama, saan ma alati peredega ennem kokku. See on väga vajalik, sest aitab luua turvatunnet, hajutada asjatuid muremõtteid ja kahtlusi ning annab mulle võimaluse detailselt selgitada, mismoodi üks sünnituse pildistamine välja näeb.
Kätlin tuli hea meelega. Isegi mitte ainult jutustama, vaid ka oma suurt kõhtu jäädvustama. Võttis kaasa ka oma 2-aastase, peatselt suureks õeks saava tütre. Kõik tundus lihtne, kaks imeilusat noort naist ja üks kaunis kõht. Ilm oli ilus ja helge ning pildid olid mul mõttes juba tehtud, oli vaja vaid paar korda nupule vajutada. Ja siis.. Ei juhtunud midagi rohkemat ega vähemat, kui see, et tulevane suur õde otsustas (väga eakohaselt) , et ta tegelikult siiski ei soovi pildistamist.. Et ta tahab hoopis pead emme põues hoida.. Kõik, kes 2-aastaseid tunnevad, kujutavad ette tema vahendite arsenali, mida ta oma tahtmise läbisurumiseks kasutas. Ma olen pildistanud umbes täpselt 1000 beebit ja väikelast ning kindlalt on nende seas olnud umbes 100 2-aastast. Ehk et ma väga ei muretsenud. Nad ongi sellised! Mul on miljon nippi. Tuleb lihtsalt hästi kannatlik olla. Olime. Tegime. Trikitasime ja nipitasime. Andsime endast Kätliniga mõlemad parima! Umbes poolteist tundi hiljem tabas mind ootamatult mõte, et kas tõesti esimest korda elus jääbki sessioon tegemata? Kuni leidsime, et selleks, et saaks lihtsalt kõhugi pildistatud, siis saadame Kelli stuudiost ära. Kutsume vanaisa järgi! Vanaisa! Vanaisa!?! Jaa muidugi kutsume vanaisa!!! Kohe kui vanaisa uksest sisse astus, naeratas tüdrukutirts laialt ning me tegime terve sessi 20 minutiga ära! Vahel on vaja lihtsalt vanaisa. Tuleb vaid osata see ära arvata! Küll on hea, et vanaisa võtta oli! Kokkusattumus nr. 2.
Vahepeal oli kätte jõudnud juulikuu. Sõitsime lastega Viljandimaale maakodusse puhkama.
4. juuli hommikul kell 9 helises telefon. “Jaa, muidugi ma tulen!! Hakkan kohe tulema!” WHAAT!? Mida ma jälle räägin?? Mul pole kaameratki, sest see on kodus Tallinnas kapi peal!! Kuidas ma unustasin, ei tea.. Aga nii oli.
Ütlesin pidukingades perele, et väga tore, et me just uksest välja oleme astumas, et Tartu poole esinemisele sõita, ma just peangi sinna sünnitusele minema! Lapsed tegid bööööö, sest kui emme teeb tööd, siis pole teda nende jaoks olemas.. Ohh. Aga lubasin teha kiiresti! Sünnitus ja kiiresti..:-) Kes see tüüp mu sees on, kes muudkui selliseid jaburaid lubadusi annab??? Istusime autosse ja alustasime sõitu Tartu poole. Kokkusattumus nr. 3.
Tee peal kirjutasin mitu korda Kätliniga. Et ta hakkas juba sünnitusmaja poole minema ja et ma olen ka juba teel ja et kohtume seal ja ole vapper! Kõik klappis nii hästi, aga.. kust leida kaamera!? Ma ei saa ju teda telefoniga pildistama minna! Kätlinit ma ei hakanud üldse häirima selle pisimurega, et sõidan küll, aga kaamerat pole:-) Minu meelest kuulsin ennast isegi tema rahustuseks ütlemas, et ON.
Tunnen Tartust paari inimest. Üks arst, kaks imetamisnõustajat ja neli pulmafotograafi. Lisaks tean, et Tartus on Overalli esindus, kust ma saan kindlasti kaamera laenata. Ehk et sõitsime täiesti rahulikult. Kuni saabus teadmine, et.. on LAUPÄEV!!! Kõigele lisaks laupäev, mis on keset suve!! Ehk et Overall on kinni ja fotograafid pulmades!! Ning arstidest ja imetamisnõustajatest pole selles olukorras eriti abi.. Helistasin sõbrale (kes oli lahkelt nõus kaamerat laenama, aga sellele oleks pidanud omakorda Rõugesse järgi minema, sünnitegevus aga oli ju juba alanud..), hõikasin facebookis ja kirjutasin fotofoorumitesse.
Ja oh seda õnne – 20 kilomeetrit enne Tartut oli kaamera olemas! Kallilt Mariselt, ühelt nõutuimalt pulmafotograafilt, kes parasjagu kodus istus ja niisama igavledes jalgu kõlgutas!! See oli tema selle suve ainus laupäev, kus tal ei olnud pulma.. Kokkusattumus nr. 4.
Viisime lapsed Tartu lauluväljakule proovi, kus nad tegid veel korraks bööö, et emme peab ära minema, aga lubasin esinemise ajaks tagasi olla! Oeh. Seejärel sõitsin Marise juurde kaamera järgi. Kui kell 11 lõpuks sünnitusmaja uksest sisse astusin, algas sünnitus.
Kätlin oli jõudnud sutsu varem ehk et paberid olid vormistatud ja lapse sünd võis alata. Kuna kõik algas kiiresti ja suure hooga, siis valves olnud ämmaemand ei jõudnud Kätlini sünniplaani lugeda, seega polnud ta kursis ka minu olemasoluga. Kätlin paari sõnaga siis mainis, tutvustasin ennast ka ise ning lubasin olla nähtamatu. Ma olen sünnitustel alati nähtamatu. Kui ei soovita teisiti. Võin ka naist toetada – tuua vett, kutsuda ämmaemandat, aidata hingamisrütmi leida jne.
Kätlinil oli kaasas ka mees, nii et sel korral olin peaaegu nähtamatu (veidi lihtsalt julgustasin). Ka ämmaemand naeratas lahkelt. Mind on igal pool rahulikult ja heatahtlikult sünnituste juurde lubatud. Aga kui võimalik, siis püüan siiski enne sünnitust sünnitusmaja pesonali fotograafist informeerida. Lihtsalt segaduste vältimiseks.
Tore, et oli päikeseline hommik, valgust jagus küllaga! See on ainus, mida pean öistel sünnitustel ekstra paluma, et mingi väikegi valgusallikas põleks, muidu ei jää midagi pildile. Muus osas aga – pole mind seal olemas. Sünnivad vaid pildid! Ma nii imetlesin neid armsaid noori – ema vaprust ja isa toetust! Ja see kõik jäi piltidel nii ehedalt näha! Õnneks on sünnitus oma olemuselt nii intensiivne protsess, et kellelgi ei tule pähegi poseerima hakata! Just nii sünnivad pildid, millelt paistab puhas armastus!
Kell 11:52 oli pisike Kaspar sündinud! Tere tulemast armas pruntsuu!! Nii imeilus väike poiss! Väga suur töö oli tehtud, valud olid ununenud ning pere ühe liikme võrra kasvanud! Ning mina selle kõige tunnistajaks.. Aitäh! Aitäh! Aitäh! Imetlesime ja nunnutasime teda, veidi veel muljetasime ning..
Kell 13.00 astusin lauluväljaku väravast sisse, just kontserdi alguseks! Olin ju lubanud!! Kokkusattumus nr. 5.
Aga on need tõesti kokkusattumused? Muidugi mitte. See on peen Universumi looming. Et Sina seda siin lugeda saaks. Et palju teist mälestuste lainetes oma sünnitustele mõeldes kaasa õhkaksid ning siis oma lapsi kallistama tõttaksid! Ja et TEMA.. Seal.. Kuskil.. tunneks, kuidas temas tärkab soov saada Emaks.
Üks noor naine kirjutas mulle pärast Kaspari sünniloo nägemist nii: “Kui ma 16 aastaselt oleksin koolis näinud seda videot selle horrori asemel, mida meile näidati… siis oleks mina arvatavasti palju, palju aastaid varem juba emaks saanud.” Just see ongi see, miks ma sellel missioonil olen! Et näidata KUI ilus on lapse sünd! Jah, sellega kaasneb veidi ebamugavust ja palju valu, aga see on vaid hetkeks! Uue inimese sünd ON imeline! Ning seda ei pea mitte mingil juhul kartma!
Ja paar Kätlini kommentaari enda blogis:
“Mul kajavad siiamaani kõrvus Nele innustaval ja rahulikul toonil lausutud sõnad: “Ta tuleb!” hetkel mil ma mõtlesin, et no kui kaua veel. Lisaks sellele, et ta märkamatult ilusaid mälestusi loob, on ta ka väga hea sünnitoetaja. Mina ei sünnita enam mitte kunagi ilma temata!”
Ja siit kinnitus, et ma olengi nähtamatu!!!: “Haigla personal suhtus suht ükskõikselt. Ise me pelgasime ka natuke, et mis siis kui nad ei lase või häbenema hakkavad, aga õnneks olid kõik mõistvad. Ja fotograaf tegi lihtsalt nii tasemel oma tööd, et ma ei saanud arugi, et ta pildistab. Lisaks sellele oskas toeks olla ja hoolimata sellest, et me eelnevalt temaga vaid korra kohtunud olime, tundsin nagu me oleks ammused tuttavad.”
Imeilusat elu väikesele Kasparile! Tema sünnilugu on siin:
Väga suured tänud kogu Kaspari perele! Selle tohutu usalduse ja julguse eest! Tänu meie ühisele loomingule oleme kindlasti andnud oma panuse nii mõnegi lapse sünnile, kes muidu võib olla oleks pidanud veel mõnda aega pilve äärel ootama või oleks hoopis tulemata jäänud..
Mõned tõeterad sünnituse jäädvustamise planeerijatele:
* see on väga hea idee! Mõtle, kui Sul oleks selline asi endast!!
* helista või kirjuta mulle ning räägi oma plaanist!
* tulen nii sünnitusmajja kui kodusünnitustele
* püüame enne sünnitust korraks ka kokku saada
* tähtaja lähenedes olen valmis iga kell su sünnitusele tulema – hoian telefoni ööpäevaringselt sees ning ka fotokott on pakitud
* informeerime koos ämmaemandat, ma saadan talle kirja, et olen tulemas pidlistama, lihtsalt, et nad ei imestaks
* kui tunned, et nüüd võiks sünnitus alata, siis helista mulle! Ei ole vahet, kas on öö või päev! Jah, just helista, ära saada sõnumit! Siis on kindel, et ma saan selle tähtsa info kätte!
* kui ongi valehäire, siis ära muretse. Ootame edasi!
* kui aga kõik oli õige ning sünnitegevus on algamas, siis tulen sinna, kus sa siis parajasti sünnitad!
* annan endast parima, et pildistamisele jõuda. Kahjuks, aga ei saa seda garanteerida, sest kui samal ajal nt vastsündinut pildistan, siis ei saa kohe ära joosta..
* pildistan täiesti märkamatult
* aga võin ka olla piltide tegemise vahepeal sünnitoetajaks, olen ise ilmale toonud kolm last ning olnud juures mitmel sünnitusel, lisaks olen õppinud imetamisnõustajaks ehk et saan aidata beebi ka rinnale panna, kui soovi on.
* mingeid ettevalmistusi tegema ei pea. Küll aga soovitan ma sünnitusmajja kaasa võtta isikliku öösärgi, need haigla omad ei ole tihtipeale väga fotogeenilised
* olen pere päralt täpselt nii kaua kui vaja. See võib olla üks tund või kümme tundi. Vahepeal käin võib olla ära.
* teen kaadritest oma valiku ning näitan neid perele
* koos otsustame, millised jäävad lõplikkusse valikusse, millised lähevad slide-showsse, millised fotoraamatusse
* kui fotod töödeldud ja perele üle antud, siis kustutan nad oma arvutist ehk et annan kliendile kõik maksimumresolutsiooniga failid ning ta võib olla kindel, et see väga isiklik materjal on vaid tema valduses.
Iga inimene sünnib vaid üks kord. See on kogu Univerumis täiesti harukordne hetk. Jäädvustame selle koos!