Üks teletööd tegev inimene ütles mulle kunagi, et igasugune salvestamine ja jäädvustamine on mõnus, välja arvatud laste ja loomade. No ma arvan ka, et müts maha koerapildistajate ees. Kui mina mõnd koera pildistan, siis jääb kaadrisse kas saba või koon. Korraga mõlemad kindlasti mitte. Või kui jääb, siis nii udusena või kõverana, et ükski koeraomanik oma lemmikust sellist pilti küll ei tahaks:-) Ma tean ühte koerapildistajat. Tõepoolest müts maha (eesti tüdruk, kes elab Itaalias, aga käib paar korda aastas Eestis ka, võtke aga järjekorda head loomasõbrad!). Aga laste pildistamise koha pealt ma temaga ei nõustu. Ma siiralt armastan lapsi pildistada. Okei, on küll tantsu ja tagaajamist, aga nende emotsioonid, mis on absoluutselt kindlalt siirad ja ausad (vastupidiselt täiskasvanutele, kelle siirast emotsiooni ainult piilukaameraga püüda saab:-)), on seda väärt. Ja lapsi ei ole keeruline pildistada. Nad on vähemalt esimesed 10 minutit alati veidi ehmatanud ja alles kohanevad olukorraga ning on seetõttu tavaliselt vaikse(ma)d ja rahuliku(ma)d. Kui fotograaf on piisavalt kiire, siis saab nii mõnegi planeeritud kaadri selle ajaga kätte. 
