.. minu sellesuvine õnnistus oli roheline käru. Mõnikord ka kollane, aga kollaseid alati ei jätkunud. Aga vahel on nii, et üks asi saab korraga olla maailma kõige suurem kingitus ja kõige tüütum segaja 🙂 Igatahes Vabaõhumuuseumi käru võib vabalt üheaegselt mõlemale tiitlile kandideerida. Ja iial ei tea, et kumbapidi just satub.. (NB ei sõltu käru värvist :-)). Käru kui õnnistus on minu jaoks ikka veel rohkem kui õnnistus. Seda siis hetkedel kui laps on otsustanud, et ta enam ei viitsi suurte inimestega seda fotosessiooni nalja kaasa teha. Siis tuleb vaid laps kärusse tõsta ja voila! Esiteks saab jälle pilti teha sõidutades käru sobivasse valgusesse ja teiseks läheb nii ägedas kärus alati tuju paremaks ning tõenäoliselt saab natukese aja pärast juba kärust väljas ka.. KUI laps on nõus kärust välja tulema. Ja see ongi käru teine pool.. Mõnele lapsele meeldib käru lihtsalt nii väga, et ta istub seal lausa võlutult ning igasugune katse teda sealt välja meelitada lõppeb haleda hädakisaga. Ükskord ei aidanud isegi komm!!! Ja ükskord pidi isa salaja käru ära viima. Aga kui mõelda, et milline on suhe, siis ikka 10-st korrast 7 õnnistuse kasuks 🙂 Vot selline tegelane on Vabaõhumuuseumi käru 🙂 
