(NB. Muusika saab sisse/välja lülitada) Ja kui siis ühel hommikul taevas polnudki enam paksult hall, vaid oli helehelesinine, helistasin Ellen Mai emale ja küsisin, et kas tõesti nüüd ongi saabunud meie kauaoodatud päev pildistamiseks. Teisel pool toru oli küll kergelt ebalev ja ebamäärane mõmin helesinise taeva osas, aga suures elevuses jäi see mul märkamata. Kuna Ellen Mai oli juba kuu ajane ja me olime nii kaua veidigi helgemat ilma oodanud, et naturaalses valguses pilte teha, siis muidugi ütles tüdruku ema, et nad ootavad! Umbes poolel teel sain ma aru, et ainult rannikul oli taevas hele, ülejäänud Eestit kattis endine tumehall paks pilvekaas. Aga kuna mul oli kogu pere autosse pakitud, siis ei jätnud me pisikest tüdrukut siiski vaatama minemast. Ning kui me olime umbes pool tundi teda imetleda jõudnud, läks äkki akna taga järsku valgeks ja tumehallist polnud enam jälgegi. Tegime siis ikka pilti ka 🙂 Aitäh Ellen Mai, et sa nii kannatlik olid ja suured tänud ka emale-isale, kes mind oma pisikest sättima ja klõpsima usaldasid! Kaunist kooskasvamist teile! 
