Täna, talvekuu esimesel päeval, juhtus midagi piinlikku. Olin kirjutanud kalendrisse, et see pisike 1-aastane kutt tuleb pildistama, aga unustasin tema emale-isale seda öelda.. Palun väga. Helistasin siis nii keskpäeva paiku neile. No muidugi polnud nad sellest kuulnudki, et ma neid ootan. Ei saanudki olla, sest ma ainult ARVASIN, et olin neile seda öelnud, tegelikult unustasin.. Kurvastasime ja heietasime siis teine teisel pool telefonitoru.. Et nii ilus päikeseline ilm ja küll oleks ilusad pildid saanud.. Kuni korraga ütles selle väikese poisi ema: aga ma tulen! Ja nad olidki tunni aja pärast stuudios! Pean kohe märkima, et tegemist on neljanda lapsega. Lihtsalt, et esimese lapse vanematel ei tekiks asjatut süütunnet, et nemad küll poleks nii kiirelt reageerida suutnud. Esimese lapsega ei suudagi, sest temaga on kõige keerulisem. Neljandaga aga on see juba käkitegu 🙂 Kutt saabus magades (oli ju parasjagu lõunaune aeg). Tassisime ta hellalt trepist üles ja asetasime diivanile, kus ta põõnas rahumeeli edasi. Kuna on aga aasta kõige pimedamad päevad ja oli suur oht, et päike läheb kohe looja, siis väga kaua me tal mõnuleda ei lasknud. Aga mitte ainult väljas ei paistnud päike, vaid selgus, et ka poiss on nagu päike!! Avas äratamise peale silmad, naeratas, tatsas taustale ja tegi sessi ära! Lisaks pean veel ära märkima, et kõik kaasa haaratud riided tabasid naelapea pihta talvekuu esimese päeva hõngu, mil väljas on esimest päeva -15C, puud ja põõsad härmas ning tali kindlalt käes! Ja kui kaunid on beebid hallides, pruunides ja bheezhides toonides! My luv. Kui üks päev saab kaunis olla, siis just selline! Aitäh, aitäh, aitäh Kristina ja Arles, see teie toodud päike paistab siiani! 
