Lapse sündides sünnib alati ka ema. Iga kord. Iga lapsega uuesti. Ja ka naiseks olemine saab uue erilise ja avarama tähenduse. Kas oled kunagi mõelnud, milline haruldane roll emadel on – olla vahendajaks taeva ja maa vahel. Olla hingekandja 9 kuud, et aidata tal siia maailma sündida ja oma eluteed käima hakata.. (slide-show on veidi lühendatud versioon tervikjutustusest) Selle sünni jäädvustamine oli väga eriline sündmus minu jaoks. Nagu ikka ei ole siin ilmas miskit juhuslikku.. See hiljem saabunud teadmine, et mul oli kanda üks päris eriline roll nii ema kui lapse jaoks ja see polnud sugugi vaid pildistamine, siis see tegi ikka väga tänulikuks.. Kuna sünnituse käik osutus veidi ettearvamatuks, siis sain sõna otseses mõttes olla emale abiks mälupiltide taastamisel. Kaotatud ja leitud mälestused.. Suured kallistused Eva-Lottale, tema vaprale emmele, õdedele, vennale ja issile! Sõnadesse pani selle seekord aga Pere ja Kodu ajakirjanik Krista Kivisalu ning seda saab lugeda nende detsembri numbrist. … hoidsin telefoni tükk aega käes: helistan või ei helista? Sisimas tundsin, et Nele on mulle tugi, aga kuna sünnitama sõitsime poole ühe paiku öösel, tekkisid kõhklused. mees palus mitu korda, et helistagu ma juba.. Lõpuks valisingi numbri. Õnneks Nele ütles, et ta tuleb kohe. … kui Marju proovis pärast meenutada, millal siis fotograaf pilte tegi, mäletas ta vaid mõnda klõpsu. … läks nii, et eelkõige oli Nele minu toetaja – pakkus vett, sättis tekki, jagas kogemusi. Need olid tema sõnad, mida ma valude vahepeal kuulsin: “Kõik on hästi. Hinga rahulikult. Nüüd ta sünnib.” Ja samas jõudis ta kogu sünnitust pildistada. … mul ei tekkinud ühelgi hetkel tunnet, et on ebamugav või piinlik. Ta toetas mind ja samal ajal pildistas – ning tegi seda kõike väga diskreetselt. … ma polnud ju sündi enne kõrvalt näinud, nüüd seda silme eest läbi lasta on väga emotsionaalne, kuidas ime sünnib. Fotodel on näha ka valusam aeg, aga see ei too valu uuesti välja. Ei, kõik tundub lihtsalt väga ilus. … Beebi ilmaletuleku järel selgus, et platsenta ei irdu, ning Marjule tehti narkoos. Sel ajal oli Nele see, kes titat hoidis. Ja teadis hiljem Marju küsimustele vastata, et ei, lootevõiet pole keegi maha pesnud, vaid see imendus ise lapse nahasse, kui ema narkoosis oli. Ka narkoosieelse aja taastas Marju just Nele jutu ja piltide põhjal. “Näiteks ei mäletanud ma narkoosist ärgates, et Eva-Lotta oli kohe algul tükk aega mu kõhul,” imestab Marju. … peale võimaluse näha kõrvalt oma lapse sündi avastab ta iga kord piltidelt midagi uut. Näiteks ämmaemanda, selle tähtsa ja armsa inimese nägu poleks ta muidu mäletanudki. … Marju on mõelnud, et jäädvustatud sünnitusel on sügavam mõte kui lihtsalt ilus kingitus lapsele ja perele. “Mulle oli see ka enese tundmaõppimise teekond. Usaldasin olla see, kes ma olen ilma et peaksin mõtlema muudele asjadele enda ümber. Arvatavasti on ka Eva-Lottal tulevikus huvitav näha oma sünnilugu. Ja ma usun, et seda vaadates ta tunneb, kui oodatud ta meie perre oli.” … Võib olla, et ühe erilise muutuse teeb jäädvustatud sünnilugu ka inimese mäluga. Kui Marju arvab ennast mäletavat umbes 7. eluaastast peale, siis Eva-Lotta jaoks algab tema lugu päris-päris algusest. Kui näed piltidelt omaenese sündi kinnistub see mällu osana sinu maailma tulemise loost. 
